Rait Tuulas

I have a confession to make. I love watching people. I find it very entertaining and inspiring at the same time to watch how individuals behave in public places as a group. Usually the more I do, the more I start noticing the small details that make each person unique and can sometimes be weird, sometimes funny, sometimes simply brilliant. Over time I've started classifying people based on their behaviour: the way they dress, the way they move, the way they interact with others. By solving those puzzles thinking why people act and are as they are I find myself getting better at unconsciously guessing what people are about to do before they actually make their next move. As a street photographer I find that an important skill to train.

Anyway, as the summer of the century has decided to take a break, the coffee shop season has arrived and cafes are getting more crowded by fellow observers who sit behind a giant window enjoying their cup of coffee, watching anonymously what the outside world has to offer today. I find it amusing to sometimes surprise them by taking their photo, reminding that it's a two-way street.

Tänavafotograafia on nagu teatris käimine ilma, et sa hommikul kodust välja astudes teaksid, mis etendust sel päeval mängitakse. Kindel on ainult see, et midagi näidatakse ja alati on koht esireas olemas. Kui fotoajakirjanikel on enamasti lugu olemas, mille juurde nad fotosid otsivad, siis tänavafotograaf otsib lugu ennast.

Hea foto puhul ei pea vaataja küsima, mida fotograaf sellega mõtles või miks ta pildi tegi, sest fotod hakkavad ise rääkima. Tänavatelt neid lugusid otsingi. Vahel kaasavad need inimesi, vahel annab inimtühi keskkond rohkem edasi.

Tänavafotograafia tähendab minu jaoks tänavatel toimuva elu jäädvustamist ilma seda kunstlikult lavastamata.

Miks tänavatel pildistada?

Mulle meeldib tänavafotograafiaga kaasnev juhuslikkus. Linnas ringi liikudes ei tea kunagi, mis juhtuma hakkab. Kogemuse kasvades kujuneb nina põneva välja nuhkimiseks ning oskad olla õigel ajal õiges kohas, et jäädvustada lugusid, mis muidu jääksid jäädvustamata.
Linnad on elavad ja arenevad organismid, mida on läbi aja põnev jälgida. Vaadates enda aastate taguseid fotosid imestad, kas linn nägi tõesti siis selline välja.
Minu jaoks hakkavad fotod lugusid rääkima siis, kui inimesed või objektid asetuvad mingisse kindlasse konteksti. Tänavatel on igaüks modell, kes kõnnib punasel vaibal ja kellel on oma lugu rääkida. Selles lihtsuses on mingi oma võlu.
See on võimas tunne, kui suudad luua foto, millel kõik toimib ja on paigas.
Tänavatel pildistamine on hea viis sundida ennast pidevalt mugavustsoonist välja, ületada enda hirme ja esitada endale uusi väljakutseid seejuures põnevate inimestega tutvudes. Võhivõõrale tänaval kaamera näkku suunamine võib olla hirmutav kogemus, aga kui õpid seda tegema naeratades kedagi ründamata, siis tuleb see oskus kahtlemata kasuks ka muudes tegemistes.
Tänavatel pildistamine on hea viis värskes õhus ringi liikumiseks. Mu jaoks on kaameraga linnas ringi jalutamine pooleldi meditatiivne tegevus. Mõnes uues kohas pildistades ei ole harv, kui avastan päeva lõpus, et kõndisin kokku 10-15 kilomeetrit maha.

Tänavafotograafiaga tegelemiseks ei pea ilmtingimata välismaale sõitma. Välismaal olles on põnevaid kohti ja inimesi enda ümber lihtsam märgata, sest kõik on uus ja huvitav, kuid teisalt on nii kergem langeda lõksu, kus pildistad valimata kõike ja kõiki.

Eestis on samuti palju põnevat, aga kodulinnas ringi jalutades pole kõigest tavalisest ja harjumuspärasest kaugemale nägemine alati nii lihtne. Samas kui võtad aega ja näed vaeva, siis on rõõm seda suurem, kui avastad mingi uue nurga, mida pole varem tähele pannud.

The art of people watching

Mis on tänavafotograafia ja miks ma sellega tegelen?

Miks tänavatel pildistada?